SINUHE
jõime veini ja Minea ohverdas oma jumalale ja tantsis mulle paadis oma jumala
tantse, nii et mul teda vaadates hing kinni jäi.” lk235 Kohe hüppasid ette mõnusad
suveõhtud paadiga jõel, muidugi mitte detailselt samasugused sündmused kuid
siiski.
“Kuhu lähed sina, sinna lähen ka mina, ja kui meid tabab surm, ei ole mul kahju
iseenda pärast, vaid sinu pärast.” lk246 Lause oli lihtsalt niivõrd südantsoojendav.
“Kui ma Hetimaale saabusin, oli nende suur kuningas Šuppiluliuma valitsenud juba
kakskümmend kaheksa aastat...” lk251 Nii vahva nimi.. Šuppiluliuma.. Pidin mitu
korda seda veerima.
“Meie sõpradeks on kõik rahvad, kes end meie võimu alla annavad ja meile makse
maksavad. Me laseme neil elada omaette ja me ei puuduta suuremat nende
annaabi.ee 
