Mees kes teadis ussisõnu analüüs
kiirustab ema hetkeks ette ja annab Leemele juhiseid kust poolt saab põgeneda.
„Olin see tõesti mina , kes öötaevasse ussisõnu sisitats nagu muistne,
lahingusse sööstev sõjamees? Kust ma võtsin selle ootamatu jõu ning
raevu?“
Merele põgenud koos paadiga kus istub Leemt ja magab Hiie, Leemet imestab
oma vägitükki üle.
„Ema oli ikkagi targem kui mina, pidin ma rahuolevalt tunnistama, kui ma
Hiiel käest kinni hoides mööda saart vantsisin...“(lk209)
Ema oli alati arvanud, et Leemet lõpuks Hiie naiseks võtab, kedagi tesit metsas
ei olnud ju tegelt.
„’Mees ei põgene!’ütles ta karmilt’ Mina olekin neile sitastele hunitdele
kallale karanud ja nad surnuks purenud.’“(lk211)
Vanaisa arvamus sellest, et Leemet ja Hiie põgenesid hundi karja eest eelneval
päeval.
„ Mind on see ära tüüdanud- olla igal pool viimane...“(lk224)
Olles viimane kes näeb teel Saaremaale suurt kala (iidne, ussisõnu kõnelev habemega