1.Raamatu pealkiri tulenes teose peategeleasest Leemetist, kes oli viimane mees, kes oskas ussisõnu.“Mees, kes teadis ussisõnu“ tähendab seda, et teoses mõistis metsarahvas loodust, võimu ja valitsemist asukate üle. Sümbolid olid sõnastatud läbi huumori, mis tegi lugemise huvitavamaks. “maailm on alla käinud ja isegi allikavesi maitseb mõrult“ (lk 16), „nagu inimene, kes on endal käed otsast hammustanud ja vedeleb nüüd maas, abitu nagu pamp“ (lk173), „Hoopis hõlpsam on elada neil, kes on kasvus kängu jäänud ning ebaloomulikult jässakad. Nii tekivadki külaeluks sobilikud värdjad“ (lk182). Teose idee seisneb selles, et Leemet on lõpuks metsas viimane inimene üldse. Kõik lahkuvad või surevad. Suur probleem on muutustes ja selles, et ei suudeta muutustega kaasa minna. Autori sõnum on see, et inimesed on kaotanud võime elada loodusega kooskõlas. Kõik inimesed peaksid tegema nii
poole hoida...“(lk168) Johhanes jätkab jeesuse ja Paavsti ülistamist. „ Tule külasse, lase end ristida, hakka kirikus käima ja sa saad peagi aru, et ussisõnad on pettus!“(lk170) Jätkub Johhansoni usuline jutt. „Mulle tuli jälle masendus peale. Siin istus nüüd mees, kes oli loobunud ussisõnadest ja koguni eitas raevukalt nende olemasolu...See mees siin kes kelkis, et ta on näinud mingisugust paavsti, ei suutnud tabada jänestki...“(lk173) Leem asub söömalauda koos Johannsoni perega ja jutt liigub toidu teemale ja sealt liha püüdmiseni ja niimodi ning Johannson hakkab propageerima Kristliku kombeid. „Inimene peab oma kohta teadma: meie oleme väike ja vaena rahvas!“(lk174) Johansoni selgituse selle jaoks miks eestlasi väärtkoheldakse ja miks meite elu kehvem on Roomast. „Mina söön küll iga päev liha...ma ei näe selles mingit mõtet...“(lk174)
annaabi.ee 
