Kirikute ja kloostrite teke ning tegevus keskaegses Eestis
sajandist
ehk vanemast rauaajast, mille kõige iseloomulikumateks muististeks tuleb Eesti pidada
tarandkalmeid. Keskmise rauaaja lõpul ja nooremal rauaajal (8.-12. sajand) mõjutasid kõige
enam kloostrite arengut benediktlased, tsitertsalsed ja augustiinlased. Eestlaste muistse
vabadusvõitluse ajaks 13. sajandi alguses oli Lääne-Euroopa majanduslik areng ja sellega
kaasnenud linnastumine jõudnud sellisele tasmele, millega paratamatult pidi kaasnema ka
usuelu reformimine. See väljenduski eriti kujukalt kerjusmungaordude (frantsisklaste ja
dominiiklaste) tekkes.
Kuuludes feodaalsüsteemi rahvusvahelise keskuse – katoliku kiriku rüppe, kujunesid kloostrid
ka Vana-Liivimaal väga mõjuvõimsateks institutsioonideks nii majanduslikus kui ka
ideloogilis-poliitilises mõttes. Üsna suur osa oli kloostritel aga kogu kultuurielu
kujundamisel, kirjanduse, ajaloo, muusika ja kujutava kunsti viljelemisel ning hariduse
arendamisel