Rahvuslik Ärkamisaeg
Aleksandrikool. Tegemist oli oma aja kohta
kaugeleulatuva ideega, emakeelse hariduse väärtustamisega uuel tasemel. Viljandimaa
meeste plaan leidis saksa haritlaste seas enam kui leige vastuvõtu. Üritust ei toetanud ka
Õpetatud Eesti Selts, kelle arvates eestlastele oli kõige paremaks tulevikuväljavaateks
kiire saksastumine. Asi olekski soiku jäänud, kui ühel 1863. aasta keskööl poleks J.
Adamson ja H. Wüthner Tartus juhuslikult kokku saanud noore ,,Livona" korporatsiooni
värve kandva üliõpilasega. See noormees oli Himmaste vaese koolmeistri perest pärinev,
omal jõul ja saksa seltskonna toetusel haridusredelil edenenud Jakob Hurt. Vaatamata
paljutõotavale võimalusele sakslasteks saades kiiret karjääri teha, jäi J. Hurt ustavaks
oma rahvusele, soovides tema heaks ka konkreetset tööd teha. Eriti oluliseks pidas ta
rahva vaimuvara, rahvaluule ja ajaloo tagasiandmist rahvale. J. Hurt oli endale jõudnud
annaabi.ee 
