Eesti keskaeg
Neist tuntum Tallinn (esmakordselt mainitud
araabia geograaf al Idrisi poolt 1154.a. Kolõvanina (Kalevi linn), Henriku kroonikas Lindanise. Linnaõiguse
sai Tallinn 1248 (Lüübeki õigus). Linnadeks kujunesid veel:
Tartu (Esmakordselt mainitud 1030)
Narva , Rakvere, Paide, Viljandi, Haapsalu, Vana-Pärnu (algselt Saare-Lääne piiskopkonna keskus,
põletati 1263 leedulaste poolt maha, piiskop elas seejärel Haapsalu linnuses. 1599.a. livkideerisid Poola
võimud Vana-Pärnu, mille hooned olid sõjas hävinud), Uus-Pärnu e. Pärnu rajati ordulinnuse juurde
1265 sai linnaõiguse). Nii tekkis keskajal Eesti alal 9 linna.
Varasematest linnalistest keskustest ei kujunenud linnadeks Otepää. Lihula, Varbola, kuigi Otepää ja lihula
linnuste juurde tekkisid alevid. Uute keskustena kerkisid alevid Põltsamaa, Koluvere, Kuressaare, Laiuse,
Kirumpää, Helme jt. linnuste juurde (keskajal oli eestis kokku 14 alevit).