Euroopa suurimad järved on Laadoga ja Oonega e Äänisjärv(asuvad Venemaal) ja Vänern Rootsis. Suuruselt neljas järv on Peipsi-Pihkva, mis asub Eesti idapiiril. Enamasti on Põhja-Euroopa järved kujunenud liustikutekkelistesse nõgudesse. Soome järved moodustavad riigi pindalast 10%, suuremaks siseveekoguks on Saimaa järvistu. Lauskmaa järved on enamasti koondunud mandrijäätekkelistele kõrgustikele järvestikena Kesk-euroopa mäestikes on rohkelt järvi, suuremad asuvad liustikuorgudes Lääne-euroopa tasandlik ja vanades madalmäestikes on kunagiste vulkaanide kraatrites maarijärvi Lubjakivide avamusaladel on arvukalt karstijärvi Lõuna-Ukrainas ja Musta mere rannikul on mitmeid suuri järvi, mis on kunagistesse jõesuudmetesse tekkinud. Vetevõrk on väga tihedalt seotud paikkonna reljeefi, kliima, inimtegevuse ja geoloogilise ehitusega. Väga tihe on vetevõrk Islandil ja Fennoskandias.
moodustab delta, süvendatakse). Lääne-Euroopa tasandikel ja vanades madalmäestikes on kunagiste vulkaanide kraatrites maarijärvi (Meerfeld, Pulver), mis on looduskaitse all. Mäestikujõed on suure languga, kärestikulised, kiirevoolulised, toituvad sulamisveest, suvise suurveega, arvukalt H-elektrijaamu. Kesk-Euroopa mäestikes rohkelt järvi, suuremad liustikuorgudes, paisutatud moreenivallide taha (Garda, Como, Genfi). Lõuna-Euroopa lähistroopikavöötmes on vetevõrk märksa hõredam, peamiselt vihma- või põhjaveelise toitumisega jõed, talvel veerikkad, suvel jäävad peaaegu kuivaks (kastmiseks, aurumine). Lubjakivide avamusaladel on arvukalt karstijärvi. Peamised jäätumiskeskused asuvad arktika- ja lähisarktika vöötmes ning kõrgmäestikes. Tähtsamad mägijäätumise alad on Skandinaavia mäestik (5000
tasandikujõgi, mis varem üle ujutas), ja Alam-Doonauks (laias ja soostunud orus, hargneb, moodustab delta, süvendatakse). Lääne-Euroopa tasandikel ja vanades madalmäestikes on kunagiste vulkaanide kraatrites maarijärvi (Meerfeld, Pulver), mis on looduskaitse all. Mäestikujõed on suure languga, kärestikulised, kiirevoolulised, toituvad sulamisveest, suvise suurveega, arvukalt H-elektrijaamu. Kesk-Euroopa mäestikes rohkelt järvi, suuremad liustikuorgudes, paisutatud moreenivallide taha (Garda, Como, Genfi). Lõuna-Euroopa lähistroopikavöötmes on vetevõrk märksa hõredam, peamiselt vihma- või põhjaveelise toitumisega jõed, talvel veerikkad, suvel jäävad peaaegu kuivaks (kastmiseks, aurumine). Lubjakivide avamusaladel on arvukalt karstijärvi. Peamised jäätumiskeskused asuvad arktika- ja lähisarktika vöötmes ning kõrgmäestikes
Sageli ei lange taiga- ja segametsa piir kokku neile tsonaalselt vastavate leet- ja pruunmuldade piiriga. See on seotud kliima vaheldumisega Euroopas Holotseeni vältel. Seal, kus pruunmuldade areaal ulatub põhja ja on kaetud taigataimestikuga, kasvasid varem soojematel perioodidel segametsad, ja vastupidi. Taimed Pärismaiseid taimeliike on umbes 2000. Endeeme on vähe. Laiades liustikuorgudes kuni 850 m kõrgusel merepinnast Ida-Norras ja kuni 700 m kõrgusel Trondheimi piirkonnas on valdavad paksud kuuse- ja männimetsad. Ka kõige paksemates kuusemetsades leidub sammalt jakanarbikku. Kõige järsematelgi mäenõlvadel kasvab mitmekesiseid lehtpuid, sealhulgas kaske, saart, pihlakat ja haaba. Kasevöönd on 900–1200 m kõrgusel merepinnast. Kõrgemal on paju ja kääbuskase vöönd. Lääne-Norras on okaspuid ja lehtpuid enam-vähem võrdselt.
annaabi.ee 
