Goethe - Noore Wertheri kannatused
tähelepanu maakamarale ja samblik, mis mu karmilt kaljult oma toidust nõutab, ning liivatee,
mis lahjal põndakul ta nõlvu lillatab, mu silmad avasid looduse püha elujõu nägemiseks, -
kuidas ma kõik need muljed oma sooja südamesse ahmisin ja ennast selles ülevoolavas
külluses ülendatuna tundsin ning otsatu maailma oivalised vormid mu hinges kõikeelustavalt
voogasid! Mind ümbritsesid määratud mäed, mu ees haigutasid kuristikud, liustikuojad
langesid pahinal alla, seal all voolasid jõed, ja mets ning mäestik kajasid kõladest, ma nägin
kõiki neid salapäraseid ürgjõude maa sügavuses liitlastena tegutsemas ning loomas ja
mitmesuguste olendite sugukondi maa peal ja taeva alla kihamas.
Lk. 64- Nõnda nägin enda ees mäestikku, mis musttuhat korda oli olnud mu soovide sooviks.
Tundide kaupa võisin siin istuda, igatseda täiest hingest teisele poole mäeahelikku minna,
annaabi.ee 
