Väike Merineitsi
siidis ja kullas, kandis pruudi kleidisaba. See oli tema saatuslik surmapäev, sest prints
polnud temasse armunud.
Veepinnale ilmusid tema õed, kes olid oma pikad juuksed andnud nõiale noa eest,
mille Väike Merineitsi pidi torkama printsi südamesse, et sealt tulev veri ta jalad jälle
kokku sabaks kasvataks. Väike Merineitsi vaatas õnnelikku pruutpaari magamas suudles
printsi kaunile laubale, viskas noa voogudesse, sukeldus vette, kus muutus liuglevaks
õhumullikeseks.
Kui palju head suudavad korda saata, jõuavad kolmesaja aasta pärast jumalariiki.
Christjan Jung (jutustus)
Kaugel avamere sügavuses elas Väike Merineitsi oma õdedega, ta oli imeilus.
Esmakordselt oma viieteistkümnendal sünnipäeval, merepinnal ujudes, nägi
toredat laeva , inimesi, peeti kauni printsi sünnipäeva. Merel algas torm, laev hukkus,
Väike Merineitsi päästis printsi. Kaldal rannaliivale printsi asetanud nägi ta ümberringi
annaabi.ee 
