JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
sinitaeva all armastas isepäine Jonathan lendamist!
Muidugi, niisuguse mõttelaadiga, seda taipas ta kähku, polnud just kerge võita suguvendade
lugupidamist. Isegi ta lihased vanemad olid jahmunud, et Jonathan pikki päevi tiirutas üksinduses,
sooritades sadu madalliugeid, lihtsalt katseks.
Näiteks ei mõistnud ta ikka veel, miks on see nii, et kui ta lendab vähem kui poole tiivasirutuse kõrgusel
merepinnast, võib ta õhus püsida kauem, vähimagi jõukuluta. Ka tema liuglemised ei lõppenud
tavapärase jalad-harkis-ees sulpsatusega, vaid hoopis sujuvalt laugja kiiluveega, kui ta pinda puudutas,
lestad tihedalt voolujoones vastu keha. Ja kui lauglend sai otsa luite kohal ning ta maanduski ette-
sirutatud jalu, tatsudes liival hoogu maha, olid ta vanemad ikkagi nõutud.
"Miks, Jon, mis mõtet sel on?" küsis ta ema. "On's sul nii raske olla nagu kõik teised parveliikmed? Las
lasevad madalat liugu pelikanid ja albatrossid, - see nende amet. Ja miks sa ei söö, poju