Hingetoru taga asub söögitoru, külgmiselt paiknevad veresooned ja närvid. Hingetoru tagumine sein on kileline ja liitunud söögitoruga. Hingetoru on seest vooderdatud väikeste karvakestega, mis eemaldavad sinna sattunud tolmu ja baktereid. 29.Kopsu asend rindkeres, kopsu välisehitus Inimese kaks kopsu on ehituselt erinevad. Paremal kopsul on kolm sagarat ja vasakul kopsul ainult kaks, sest seal on südamejäljend. Kopsutipud ulatuvad rangluust kõrgemale. Kopsupõhimik paikneb liuakujulise vahelihase peal, mis on ühtlasi peamine hingamislihas. Kumbki kops on kaetud õhukese sidekoelise kopsukelmega. Ka rinnaõõne sisepind on vooderdatud kelmega. Nende vahele jääv kitsas ruum on täidetud vedelikuga. 30.Kopsu sisestruktuur Kopsusagarad jagunevad sidekoeliste vaheseinte varal püramiidjateks segmentideks. Paremas kopsus on 10 segmenti, vasakus 9. Segmendid omakorda koosnevad sagarikest. Kopsu kõige
Hingetoru taga asub söögitoru, külgmiselt paiknevad veresooned ja närvid. Hingetoru tagumine sein on kileline ja liitunud söögitoruga. Hingetoru on seest vooderdatud väikeste karvakestega, mis eemaldavad sinna sattunud tolmu ja baktereid. 29.Kopsu asend rindkeres, kopsu välisehitus Inimese kaks kopsu on ehituselt erinevad. Paremal kopsul on kolm sagarat ja vasakul kopsul ainult kaks, sest seal on südamejäljend. Kopsutipud ulatuvad rangluust kõrgemale. Kopsupõhimik paikneb liuakujulise vahelihase peal, mis on ühtlasi peamine hingamislihas. Kumbki kops on kaetud õhukese sidekoelise kopsukelmega. Ka rinnaõõne sisepind on vooderdatud kelmega. Nende vahele jääv kitsas ruum on täidetud vedelikuga. 30.Kopsu sisestruktuur Kopsusagarad jagunevad sidekoeliste vaheseinte varal püramiidjateks segmentideks. Paremas kopsus on 10 segmenti, vasakus 9. Segmendid omakorda koosnevad sagarikest. Kopsu kõige
paksused Kesk-Devoni liivakivid, aleuroliidid ja savid ning Ülem-Devoni dolokivid ja domeriidid, mis kõik on erineva kõvadusega ja seetõttu kujundanud erineva pinnamoe. Peipsi ümbruses on rida sügavaid, nüüdispinnamoes vaid vaevu nähtavaid orge. Enamik uurijaid arvab, et Peipsi nõgu hakkas kujunema juba enne Kvaternaari ajastut, kuid tema praegune ilme pärineb siiski jääajast, mis kandsid nõost minema mitmekümne meetri paksuse settekivimite kihi ja voolisid välja liuakujulise jääkündenõo. KEERUKAS KUJUNEMISLUGU Viimase mandrijää taandumine Peipsi nõost oli keerukas ja toimus järvenõo eri piirkondades erinevalt, kohati koguni lühiajaliselt taas peale tungides. Teisal jäid taanduvast jääservast maha suured irdjää pangad, mis osaliselt mattununa võisid säilida tuhandeid aastaid. Ago Jaani on selgitanud, et Peipsi veetasemetel on selge 22–33 aastane perioodilisus, mis võib olla seotud Päikese aktiivsuse muutumisega.
annaabi.ee 
