teivas hüppe 5.30ga mis jäi tema tugevamaks alaks. Järgmise aasta talvel läks Erki esmakortselt Liidu meistri võistlustele seitsmevõistluses..Need peeti Minskis. Kohale jõudnud,nägid nad et neile oli vastu saadetud veoauto. Teivastega reisimine oli venemaal üks igavene viletsus. Trolli või autobussi ei tahetud nendega kuidagi lubada."kuhu te nende roigastega ronite",kisasid konduktorid. Nad torkasid teibad aut taga kasti ja litsusid ennast autosse. Erki meenutab veel:Kõige äärmisena kergitasin end ühel kintsul ja tõmbasin ukse ropsti kinni, kuna aut ustel polnud tihendeid, siis oli mu pöial kahe palja rauavahel kinni:Veri lippas ja valget luud oli näha. (Erki Nool,autogramm) Järgmisel päeval soojendust tehes katsusin mitmel moel kätt teiba külge sobitada. Lõpuks leidsin kuidas pöialt hoida ja hüppe tegin korralikku. Minu viimast mäletamist
Marguerite'i, nuutidega seersantide kohta; külma, kuumuse, halva ilma, Pariisi,piiskopi, narride paavsti, sammaste, raidkujude, selle suletud ukse, tolle avatud akna puhul; kõike seda suureks lõbuks rahva hulka laiali külitud skolaaride ja teenrite salkadele, kes kogu seda rahulolematust õhutasid omapoolsete nöögete ja pilgetega, torkides nii-öelda nõeltega üldist pahurat meeleolu. Teiste hulgas oli ka rühm rõõmsaid võrukaelu, kés aknaruudud sisse litsusid ja ise vahvalt aknalaual istet võtsid, kust nad siis aeg-ajalt pilkusid ja pisteid sisse ja välja pildusid, niihästi saali publiku kui ka platsil oleva rahvakogu hulka. Nende pilkavad zestid, kiikav naer ja irvitavad hüüded, mida nad vahetasid oma seltsimeestega 12 ühest saali otsast teise, lasksid mõista, et need noored jüngrid ei jaga allolijate tüdimust ega väsimust ja et nad oma eralõbuks kõike, mis silma puutub, jandiks teevad, mis neil laseb kannatlikult ootamist taluda.