Bernard Kangro
suguvõsa perekonnanimi. Kangrode suguvõsa elas Kangru talus aastani 1761, mil siirduti
Põdra tallu. Hiljem oli kirjaniku isapoolne suguvõsa elanud veel Boose karjamõisale
kuulunud Käärike talus, kust Andres Kangro vanaisa Ruusa Tulp talumaade mõisastamise
aegu välja tõsteti (Kruus, 2003: 11).
Aga kõige reljeefsemalt Bernard Kangro esivanematest jäi mitte ainult lapse, vaid ka hiljem
kirjaniku meelde vanaisa Jaan. Kes oli olnud metsavaht Litsmetsas ja hiljem oma elupäevade
lõpul Lustimõisa rehepapp. Ta elu lõpp oli olnud traagiline ta hukkus põlevas rehes, ja
hiljem räägiti, et ainult ta süda oli leitud tervena tuhast (Ristikivi, 1967: 6). Seda müütilist
juhtumit on kirjanik korduvalt meenutanud, viimati mälestusraamatus ,,Kipitai" 1992. aastal.
Ning sellele motiivile on ta rajanud ka poeemi ,,Süda ei põle ära", mille esmatrükk
ilmusluuletuskogus ,,Varjumaa" 1966. aastal. Kirjanduslikult töödelduna mõjub lugu
annaabi.ee 
