Modernism ja muusikateater
Testament, otsiti publikule eksootilist materjali (nagu see oli terve 19. sajandi olnud). Üheks
žanriks oli endiselt grand opéra, uuemaks aga sajandi keskel kujunenud drame lyrique
(prantsuse muusikaline draama, vahel nimetatakse ka prantsuse lüüriline ooper, võrreldes
suure ooperiga on see intiimsem ja psühholoogilisem ning vabama ehitusega). Teisalt oli
1880ndatel aastatel Prantsusmaal populaarseks saanud ka Wagneri muusikadraamad.
Literatuurooperis (Literaturoper, saksa keelest tulnud termin, Literatur – kirjandus)
kasutatakse otseselt, ilma muutusteta (või ainult minimaalsete muudatustega) olemasolevat
draamateksti. 20. sajandi alguses oli peale Debussy ooperi “Pelléas ja Mélisande” (esietendus
1902 Pariisis) selliseks näiteks ka Richard Straussi “Salome” (EE 1905 Dresdenis), veidi
hilisemast ajast Alban Bergi “Wozzeck” (EE 1925 Berliinis), mille aluseks olid Büchneri
draama “Woyzeck” eri redaktsioonid.