Eesti kirjanduse ajalugu II
võiks olla midagi sellist, kus kirjanikud teevad tugevat häält, kuulutavad midagi, teevad
manifeste, seda ei tule, kirjanikud püüavad väita, et nad ei tegele üldse modenismiga. Seda
võib kirjeldada kui hiilivat hüpet. Tähenduslik on see, et mingid juhtautorid (Ristikivi,
Kangro, Lepik jt) muutuvad modernistlikus suunas ja kui selline autor muutub, siis nad
kannavad üldist kirjandusideoloogia muutust oma loomingus kaasas. 50ndate 60ndate
vahetusel toimub lisaradikaliseerumine. Aktiivsuse ja radikaalsuse puhang hakkab muidugi ka
vaibuma ja tekib pagulaskirjanduses üsna loomulik tsükkel, on välja kujunenud autorid, kes
on pagulusse läinud, siis tuleb väike lisalaine debüüte 60ndate kandis. Siis juba autorid, kes
on läinud lapsena Eeestist ära ja pärast seda jätkavad küll elus olevad autorid loomingut, aga
70ndatest peale kuivab pilt järjest kokku. See on paratamatu, sest uued põlvkonnad lähevad
üle asukohamaa keelele.
annaabi.ee 
