Tööväärtusteooria tekkimine ning edasiareng
ja muutuvaks osaks. Püsivkapital on paigutatud tootmisvahenditesse, seetõttu kuluks sinna
põhi- ja osa käibekapitalist. See püsivkapital C tootmisprotsessis väärtuseliselt ei kasva, selle
väärtus kandub elavtöö abil toodangu väärtusele. Kallimatest komponentidest saab ka kallima
toote. Muutuvkapital V paigutatakse tööjõu palkamisse. See osa kapitalist kasvab, kuna töö
loob vajaliku produkti samas suuruses V, mille arvel makstakse palka, ning lisaprodukti M
omanikule. Nõnda saab kauba väärtuse suuruseks C+V+M. (Kumm, 1998, 42)
Marx luges A. Smithi suureks veaks nn Smithi dogmat – kauba väärtuse ja hinna
võrdsustamist tuludega V+M, kuna hind kätkeb endas ka kulu C. Ettevõtte puhul see
tõepoolest nõnda ongi. Kuid see, mis firma jaoks on kulu, on toorme, kütuse ja masinate
tarnijatele tulu. Selle tõttu mõõdetaksegi nüüdisajal riigi majanduse koguprodukti nii kulude
kui ka tulude alusel nagu tuleneb A. Smithi teooriast