transport saab toimuda ka kontsentratsioonigradiendi vastu. Lisaenergiat ei vajata. Seda nimetatakse grupi translokatsiooniks. Sellisel juhul muudetakse imporditav või eksporditav molekul transportaabelseks molekuliks. Tuntuim on fosfotransferaasi süsteem suhkrute transpordiks, mille abil toimub erinevate suhkrute, näiteks glükoosi fosforulatsioon ensüümidega. Aktiivse transpordi puhul vajatakse energiat. Rakus võib olla näiteks laktoosi varu, kuid lisamolekulide saabumiseks mikroobirakku on vaja prootonites akumuleeritud energiat, nn. prootonjõudu. Vajalik energia saadakse prootonite väljutamisel rakust. Vesinikioonid tekivad raku ainevahetuses metaboliitide oksüdatsioonil, kus osalevad NADH või ATP. Transport toimub via symport, mis nõuab suhkru ja H2 molekulide kompleksi teket. See esineb eelkõige aeroobsetel bakteritel. Metalliioonide transport. Nende transport kujutab kombinatsiooni ülaltoodud mehhanismidest
Enamasti eelneb sellele rakuväline ainete hüdrolüüs (nt disahhariididest tekivad monosahhariidid). Difusioon toimub läbi aspetsiifiliste poriinide. Siiski enamus toitaineid ei suuda rakumembraani läbida – membraan on efektiivne barjäär paljudele molekulidele bakteriraku homeostaasi säilitamiseks. Aktiivne transport – kasutatakse energiat; energiat on vaja selleks, et vabastada transporditav molekul kandja küljest. Lisamolekulide transpordiks mikroobirakku on vaja prootonites akumuleeritud energiat (nn prootonjõudu). Vajalik energia saadakse prootonite (s.o vesinikioonide) väljutamisel rakust. Vesinikioonid vabanevad raku ainevahetuses metaboliitide oksüdatsioonil, kus osalevad NADH või ATP. Aktiivne transport esineb kõige sagedamini aeroobsetel bakteritel. Gram-neg esineb 2 liiki aktiivset transporti: 1) šokk-sensitiivne süsteem – energia saadakse ATP hüdrolüüsist
annaabi.ee 
