Eesti kirjanduse ajalugu II
Seda
võib kirjeldada kui hiilivat hüpet. Tähenduslik on see, et mingid juhtautorid (Ristikivi,
Kangro, Lepik jt) muutuvad modernistlikus suunas ja kui selline autor muutub, siis nad
kannavad üldist kirjandusideoloogia muutust oma loomingus kaasas. 50ndate 60ndate
vahetusel toimub lisaradikaliseerumine. Aktiivsuse ja radikaalsuse puhang hakkab muidugi ka
vaibuma ja tekib pagulaskirjanduses üsna loomulik tsükkel, on välja kujunenud autorid, kes
on pagulusse läinud, siis tuleb väike lisalaine debüüte 60ndate kandis. Siis juba autorid, kes
on läinud lapsena Eeestist ära ja pärast seda jätkavad küll elus olevad autorid loomingut, aga
70ndatest peale kuivab pilt järjest kokku. See on paratamatu, sest uued põlvkonnad lähevad
üle asukohamaa keelele.
Kui konkreetsemalt tagasi minna luule juurde, siis sõjajärgses ajas näeme ühelt poolt seda, et
uusromantiline stiil jätkub, tuleb tagasi ka mingeid vanaromantilisi joone (a la koidulalaadset
häält, koidulalikkus)
annaabi.ee 
