Eesti kirjanduse ajalugu I (vanem eesti kirjandus) vaheeksami vastused
muutnud, kuigi ehk mõnevõrra mõjustas. Tähtsamateks kirjanduslikeks saavutusteks
olid olnud siinsed kroonikad.
Sajandite vahetusel on tahetud näha teatava ,,balti omakultuuri" tekkimist. Selle
tõukejõuks olid 18. sajandi teisel poolel Saksast Riiga saabunud ja seal tegutsenud
literaadid Johann Georg Hamann ning Johann Gottfried von Herder. Riias töötas
aastast 1767 Hartknochi kirjastus, mis avaldas nende (ja Immanuel Kanti) töid. See oli
saksa esiromantika periood. Lisajoone sellele andis Herderi huvi rahvaluule vastu, mis
mõjutas ka Eesti alal tegutsenud kirjamehi. Tartus (ja selle ümbruses) elunevatest
haritlastest moodustus valgustusmeelsete, ratsionalistlike kirjameeste ja teadlaste ring:
Gadebusch, Hupel, Masing, Rosenplänter, isa ja poeg Jannaud, Läti liivimaalene
Merkel ja Eestimaal koduõpetajana tegutsenud Petri. Garlieb Merkelilt ilmus lisaks ta
ajaloolistele teostele liivlaste elu 12.-13. sajandi vahetusel käsitlev ,,Wannem Ymanta,