Välismaailmast tuleb nii palju uut ja huvitavat koguaeg juurde, et sageli unustame oma kultuuri hoidmise tähtsuse üldse ära. Välismaa ja kõik sellega seonduv tekitab meile palju põnevust. Televiisoris on palju välismaiseid saateid. Päevast-päeva näidatakse Ladina-Ameerika seriaale. Inimesed jätavad isegi oma tavatoimetused pooleli, et minna oma lemmikutele kaasa elama. Ka välismaa filme vaadatakse rohkem, sest reklaam nendele on suurem ja kasutatakse igasuguseid lisaefekte, mida eestimaistes filmides tihti ei ole. Järjest populaarsemaks on muutunud võõramaised nimed, mida lastele pannakse. Nimed koosnevad mitmest osast ja kasutatakse võõrtähti. Mõnikord laps ei oska enda nime hääldadagi, mis siis rääkida kirjutamisestki. Kui lastele pannakse selliseid keerulisi nimesid, siis kaovad meie enda eesti nimed varsti üldse ära. Meie riik peab oma inimesi rohkem hindama, et Eestisse jääksid meie keele- ja kultuurikandjad
Lihtsuses peitub ilu. ,,Hea, Paha ja Inetu" on hea näide sellest, kuidas väheste vahenditega on väga edukalt võimalik luua üks filmil põhinev teatritükk. Võib olla, et mida väiksem lava, vähem raha ja vähem näitlejaid, seda loomingulisem on tegijate mõte ning seda huvitavam on lavastus. Kõik laval toimuv on selgesti arusaadav ja hästi läbimõeldud. See näitab, et hea teatri tegemiseks pole vaja kasutada keerulisi võtteid või ohtralt lisaefekte. Olles näinud filmi kui ka teatrilavastust, ei saa ma sugugi öelda, et üks neist peaks kummalegi allajääma. Filmis ehk on muusikaline pool parem, kuid teatris saab rohkem naerda. Mõlemad on suurepäraselt tehtud ning vaataksin neid heameelega kasvõi uuesti.
annaabi.ee 
