Viivi Luik
..pisike lill tõsised silmad tõstab.
...jõgi laulab helkjat laulu... (,,Kurgjal") jpt.
Loodusluuletuste kõrval oli selles luulekogus veel vähemalt üks luuletus, ,,Teeidüll" ühiskondliku
vihjega. Kirjandusteadlane Maie Kalda arvates oli see kasseti (,,Noored autorid 1964") kõige
halvamaitselisem tekst.
Tuul rusikaga vastu lõuga taob
ta on hull ammugi ma seda tean.
Klaaskülm on vaikus, päike süngelt kaob,
hulk vettind räbalaid on taevas reas.
Teed märga, porist lirtsuvat ma käin,
ees verrekastetuna punab haab.
Teed märga, porist lirtsuvat ma käin,
veel niipea lõpule ta, raisk, ei saa.
Veel leidub luulekogus selliseid luuletusi, mis sinna justkui ei sobiks kuna nendes ei ole loodusest
juttugi. Need luuletused on ,,Pööripäevakukk" ja ,, ,,Ood algebrale".
Luuletuse ,,Võta mind lehtede varju!"(1962) järgi lõi helilooja Olav Ehala hiljem ühe tuntuma eesti
estraadilaulu.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
okstesse varjata pea.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
annaabi.ee 
