ja Jaanust ara tundes kähises: «Ae, jumalime, Metsa oma.» Seepeale tõstis ka teine eideke pead, hoidis ka käe lusikaga silmade kohal ja ütles: «Või Metsa oma.» «Kuidas, eided, käsi käib?» 62 «Tänu taevale!» kostis esimene eit. «Kus sa selle a'a olid?» «Käisin linnast raamatuid toomas.» «So-oh. Küllap vist ikka ogaraks lähed nende raamatutega.» Eidekesed võtsid jälle jahukördi käsile. Jaanus sammus külatänaval edasi. Koerad tundsid teda ja liputasid saba, kui ta mööda minnes neid nimepidi hüüdis. Poolalasti lapsed närustes, räpastes särkides tulid vastu, lõid patsi ja soovisid sülle saada. Kõige vaesema, vildakile vajunud sauna ees peatus Jaanus ja astus madalast uksest sisse. Ta pidi sammu allapoole astuma, sest toapõrand oli sügavamal kui maapind. Valgusest tulles ei seletanud ta esiotsa midagi poolpimedas ruumis, millele põienahaga kaetud auk tagumises seinas pisut valguskuma andis. Ühest
hästi ligi olid jõudnud, läksime teelt kõrvale põõsastesse ja lasksime nad mööda; siis jooksime nende järele. Koerad olid õhtul kõik kinni pandud, et nad röövleid ära ei hirmutaks; nüüd oli keegi nad lahti lasknud ja nad tulid hirmsa ragina ja lõrisemisega, nagu oleks neid terve miljon olnud. Aga need olid meie koerad; seisime siis paigal, kuni nad me juurde jõudsid. Ja kui nad nägid, et ainult meie olime ja midagi huvitavat ei olnud, siis liputasid saba ja kihutasid edasi sinnapoole, kust kostis laskmine ja kära. Me panime nüüd ka 478 auru peale ja kihutasime nende järele, kuni jõudsime veski juurde; siis ronisime põõsaste vahelt läbi, sinna, kus mu paat oli peidus. Hüppasime paati ja sõudsime kõigest väest jõe keskpaiga poole, ei teinud aga rohkem kära kui hädapärast vaja oli. Siis sõitsime rahulikult ja mõnusasti saarele, kus mu parv oli. Kuulsime kisendamist ja koerte haukumist siin-seal mööda
annaabi.ee 
