täiesti ignoreerida. Sinine ja valge värv esinesid vähemalt uues lipus ja ka üliõpilaste mütsis Tartu Ülikoolis. Paguluses olevaid kirjanike inspireeris sini-must-valge värvikombinatsioon ja paljude hulgast võib esile tõsta Eduard Tubina loodud soololaulu Kalju Lepiku luuletusele „Nägemus”. Aastad möödusid, kuid mõte vabadusest ei olnud kadunud kuhugile ning selle kõige selgemaks väljenduseks muutusid kolm värvi- sinine, must ja valge. Okupatsiooni ajal oli lipuheiskamine märkimisväärne julgustükk, kuna sellele järgnes tavaliselt vabadusekaotus. Samas julgeid inimesi leidus ja aeg-ajalt oli jälle näha rahvuslipu kerkimist. Vabadusvõitleja Enn Tarto sõnul tekkis sini- must-valget lippu lehvimas nähes inimestes alati tunne, et „kõik ei ole veel kadunud”, et „Eesti elab...”. Nii tõusis sinimustvalge värvikombinatsioon esile üha rohkem, kui rahva lootuse hoidjana. Mõte vabadusest ei kadunud kuskile, kuid tuli oodata kannatlikult oma aega
oleks hakatud fikseerima ka edetabelites. Et abi väljaspoolt polnud loota, otsustati ise õlad alla panna. Eelkõige oli vaja koolistaadioni, mille asukohaks sai Aruküla park. Kogu ürituse hingeks olid koolidirektor Gunhard Rundu ja kehalise kasvatuse õpetaja Uno Aan. Kuigi staadionirada sai vaid 250 meetri pikkune, rahuldas see koerulaste minimaalsemaid vajadusi. Avapidustustel anti tublimatele staadioniehitajatele üle kiituskirjad ning neile usaldati seal ka lipuheiskamine. Mitmel aastal peeti sel staadionil vabariiklikku mitmevõistlust noortele. 1970-ndatel aastatel läksid paljud Koeru noored õppima Tallina Spordiinternaatkooli, kuid vabariigi tippu jõudis neist vaid Sergei Ustintsev, kes jooksis 1500 meetrit 3.47,9 ja 5000 meetrit 14.02,5 ning oli nende tulemustega vabariigi eliidis. Tema parimaks saavutuseks tuleks lugeda 1976. aastal NSV Liidu juunioride MV hõbemedalit 1500 meetri jooksus. 1978. aastal tuli ta Eesti meistriks nii 1500 kui 5000 m jooksus
annaabi.ee 
