V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
» kordas koomilise üleolekuga ka Berangere, kes ise vahest talle
ainult puusadeni ulatus.
Mustlanna läks aadliproua juurde.
«Armas laps,» ütles Phoebus paisutatult ja astus mõned sammud tütarlapse poole, «ma ei
tea, kas ma olen nii kõrge õnne väärt, et teie mind ära tunnete...»
Tütarlaps vaatas tema poole naeratades üles ja katkestas teda, silmades otsatu armsus:
«Oh muidugi!»
«Tal on hea mälu,» tähendas Fleur-de-Lys. «Ja-jaa,» vastas Phoebus, «aga te lipsasite mu
käest tol õhtul väga kähku minema. Kas ma teile hirmu peale
ajasin?»
«Oh ei,» vastas mustlanna.
Rõhus, millega see «oh ei» «oh muidugile» järgnes, oli midagi sõnamatut, mis Fleur-de-
Lysi haavas.
«Te jätsite mulle,» jätkas kapten, kelle keelepaelad lahti pääsesid uulitsatüdrukuga
kõneldes, «enda asemel maha mingi sünge, ühesilmse ja küüraka veidriku, piiskopi
kellalööja, kui ma ei eksi. Mulle öeldi, ta olevat ühe ülemdiakoni sohilaps ja tegelikult
saatan ise