Seadsin sammud kassa poole, et küsida otsitava raamatu kohta infot ja seal tekkis järgmine ebamugav situatsioon, nimelt oli ühel teenindajal külas seal isiklikud tuttavad, iseenesest see mind ei häirinud kuid ebamugavust tekitas see, et nad seisid täpselt kassa ees ning ma ei saanud pöörduda teise teenindaja poole nõu küsimiseks. Pärast paarikümne sekundilist hämmingut avanes jutuvestjate vahele möödapääsu võimalis ning hetkegi kõhklemata lipsasin sealt kiirest läbi ning pöördusin kassas oleva teenindaja poole oma raamatu sooviga. Kassapidaja oli viisakas ja positiivse hoiakuga, minu mure ära kuulates tegi ta infosüsteemi päringu minu otsitud raamatu kohta ning selgus, et neil oli see raamat läbi müüdud kuid mulle öeldi järgmise tarne umbkaudne aeg ning pakuti, et võin raamatu broneerida kui on soovi. Keeldusin viimasest pakkumisest viisakalt ning soovisin teenindalale kena päeva ning lahkusin poest.
Matemaatikast ei pea ma niikuinii mitte kui midagi. Esiti ma vihkasin kooli, aga viimaks harjusin ära ja asi polnudki enam nii hull. Kui ma vahel hoopis tüdinud olin, siis tegin poppi, ja keretäis järgmisel päeval oli päris hea ning värskendav. Nii et mida kauem ma koolis käisin, seda kergem see oli. Ma harjusin ka kuidagi lese kommetega ja need polnud mulle enam nii vastumeelt. M a j a s elada ja voodis magada oli mulle ju ikkagi ränk küllalt, kuid enne külmade tulekut ma mõnikord lipsasin välja ja magasin metsas: see oli vahelduseks. Endine elu meeldis mulle kõige enam, aga uus hakkas mulle ka juba natuke meeldima. Lesk rääkis, et saan pikkamisi, aga 227 kindlasti edasi, ja et ta oli minuga väga rahul. Ta ütles, et ta ei tarvitsevat enam minu pärast häbeneda. Kord hommikul lükkasin eine ajal kogemata soolatoosi ümber. Tahtsin veel ruttu natuke soola võtta ja üle vasema õla visata, et õnnetust ära hoida, aga miss Wat-son oli kärmem ja takistas mind.
annaabi.ee 
