Inimene on saladus
26-aastane noormees, kes on vaimselt raskelt haige ning
pole "praktilist" elu näinud. Ta saabub teose alguses Sveitsist, kus ta oli ravil. Mõskin on
keskmist kasvu, heledate tihedate juustega, allaheitliku pilguga ning siniste silmadega. Ta
on väga heasüdamlik, alati aitav, omakasupüüdmatu ja hoolitsev inimene. Tagaselja
kutsuti teda "idioodiks", sest ta erines teistest selle aja inimestest märgatavalt. Temas on
see lihtsus, mida paljud meist ei taha või ei julge välja näidata. Ta ei lipitse, ei punu
intriige ja on otsekohene. Mõskini hoolivust ja heasüdamlikkust on hästi näha näiteks
selles, et ta võttis sureva Ippoliti oma hoole alla. Ippolit kasutas Mõskini korterit, raha ja
aega, nimetab teda peaaegu suu sisse idioodiks, kuid vürst ikkagi aitab teda...
Mulle tundub, et Mõskin ei olnud leidnud ja ei leidnudki sõnale "armastus tähendust". Ta
mõistis armastust kui vanema-lapse vahelist armastust, näiteks kirjutab ta Aglajale
kirjutatud kirjale alla "Teie vend".