"lipanud" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

ütlemata hea oli. Gabrieli kuju ei kadunud ta vaimusilma eest; ta nägi teda ühtepuhku, kuulis tema südamessetun-givat häält, kordas mõttes iga sõna, iga vähemat juhtumist, mida nad üheskoos läbi olid teinud, öised kohutused, hirmsasti segatud uni, põgenemine särgiväel ja paljajalu -- kõik need suured ja tähtsad juhtumised, mis aga mitte Gabrielisse ei puutunud, olid Agnese meelest otsekui ara kustutatud. Heameelega oleks Agnes nagu plika-põlves läbi metsa lipanud, laulnud ja hõisanud, aga ta tuletas meelde, et «tema» hästi varjul ja 278 vakka oli käskinud olla. Sõnakuulelikult mässis Agnes end Gabrieli pika ülikuue sisse, istus kännu otsa ja jäi vagusalt ootama. Gabriel viibis kaua. Päike oli juba kõrgele tõusnud, kena vaikne, kuldne suvehommik kätte jõudnud, metsas tuhanded hääled sumisemas, aga Gabriel ei tulnud ega tulnud. Agnese süda hakkas valutama. Vahetpidamata kuulatas ja vaatas ta sinnapoole, kus ta mõisa teadis olevat.