Marc Chagall
avarale õuele ehitada kolm palkmaja, mille üür viis perekonna päris jõukale järjele. Feiga-Ita
välimuselt oli arvukatest seelikutest jäme nagu vene matrjoska, rätik peas, oli laialt tuntud
peoproua, kes alati ahnelt aguliklatsi jahtis. Küllap elasid Chagalli mälestustes ja unelmates
veel kaua kõik need lõputud lood, millega ema videvikutundidel oma rohkest sõõgist
rammetult ja kuumusest tukastavat pere kostitas. Kõige enam jumaldas Marc enampoolset
vanaisa, kelle pool Lioznos Marc oma suved veetis.
Marcil oli armastav perekond. Teda lapsepõlves ümbritsenud hellus oli tõepoolest vapustav,
lõpmata mõistev armastus, mis läks üle igasuguste sotsiaalsete ja religioossete keeldude.
Tema suurim mängukaaslane oli ta noorem vend David kes suri 1921 ja kelle järgi pani ka
Chagall oma pojale nimeks David. Ta õed olid Anjuta, Zina, kaksikud Lisa ja Manja, Rosa,
Marusja ja surnult sündinud Rahel.