Tema teadusuuringud ulatuvad meteooride vaatlemisest kuni kosmoloogiani. Õpiku pioneerlikud tööd lähtuvad sageli suurepärasest teaduslikust vaistust, kuid jõuavad avastuseni, toetudes alati järjekindlale loogikale ja selgetele ning lihtsatele arvutustele. Tema olulisemaid panuseid on esimene galaktika kauguse määramine, millega lahendati kosmoloogilise kauguse pikaaegne probleem. Veel 20. sajandi teisel aastakümnel vaidlesid astronoomid selle üle, kas udukogud on Linnuteesse kuuluvad objektid või kauged galaktikad. Ameerika astronoom Edwin Hubble määras 1924. aastal Andromeeda udukogu kauguse, kasutades selleks perioodiliselt muutuva heledusega tähtede − tsefeiidide − kaugust. Tol ajal omistati probleemi lahendamise au Hubble’ile. Kuid juba 1918. aastal (avaldatud 1922) oli Öpik määranud Andromeeda udukogu kauguse, pealegi täpsemalt, kasutades Andromeeda dünaamikat ning tõestades galaktikate paiknemise väljaspool Linnuteed (Andromeeda kaugus
Paljude tähtede vanuseks pakutakse miljard kuni 10 miljardit aastat. Tähti esineb varieeruvates suurustes. Näiteks võivad tähed olla paari kilomeetrise läbimõõduga neutrontähed või ka ülisuured hüperhiiud, mille läbimõõt on 1,6 miljardit kilomeetrit. Tähti uurib teadus stellaarastronoomia. Paljud tähed on gravitatsiooniliselt seotud teiste tähtedega, moodustades kaksiktähti või mitmiktähti. Universumis ei esine tähed üksi vaid nad on kogunenud galaktikatesse, nagu meie Linnuteesse. Tavaliselt on galaktikates sadu miljardeid tähti. Oma arengu lõppjärku jõudnud tähti nimetatakse supernoovadeks. [9] Supernoova Supernoova on oma arengu lõppjärku jõudnud täht, mille plahvatuse tagajärjel kasvab tähe heledus mitmeid kordi. Supernoova tulemuseks võib tekkida must auk või muu ülitihe objekt, nagu näiteks neutrontäht. Eraldunud energiahulk on võrreldav Päikese poolt kogu tema elu jooksul
annaabi.ee 
