Maastiku loodusteaduslikud käsitlused
nad moodustavad kogumeid, mis kujundavad suuremaid, kõrgema järgu
geokomplekse. Artikli autor kirjeldab ka maastikke kui mosaiikpõrandaid, mis on
kokku pandud värvilistest kivikestest (paikadest). Paika iseloomustab sisemine ühtlus
ja jagamatus ning selle piires on ühetaolised pinnakatte litoloogia, mullaerim, reljeefi
ja niiskuse iseloom ja biotsönoos. Paigast on autor defineerinud kui mosaiigis
moodustunud mustrit, näiteks lille- ja linnumustrit. Artiklist kerkib esile
põhiküsimus: kus siis see maastik on? Kuna maastikulisi piire ei saa tõmmata
maastikuteaduslike meetodite abil, vaid pinnavormide, pinnakatte, taimkatte jt. piiride
järgi, siis on tekkinud autoril just selline küsimus. Minu arust on selline maastiku
käsitlus natukene keeruline, kuid see sobiks kindlasti maastikuarhitektidele, kuna
artiklis on väga hästi maastikku piiritletud.
Tõnu Oja jaoks seostub sõna maastik eelkõige tähendusega orienteerujalik.
annaabi.ee 
