Tõde ja Õigus II Terve tekst
Aga siis märkas ta, et
männil, mille juurikal ta istub, on imelik sile põikloodis oks nagu väljasirutatud käsi, sõrmed laiali.
Härra Mauruse käed on seda moodi. Aga seda oksa oleks ta nagu varemalt kusagil näinud,
seda oksa ja seda mändi. Ah ja, õige! Vargamäe soos oli midagi selletaolist, võib-olla on
praegugi veel, aga see seal oli palju väiksem, nii peenike, et ei kandnud inimest. Selle männi all
seal oli sile ja lai mätas, kus kasvas linnulina, mille Indrek kitkus, sest ta tahtis mättale teha
päikese kella: kaks pulka püsti, muud mitte midagi, nii et kui ühe pulga vari langeb teisele, siis
on kell kaksteistkümmend. Rohkem ei olnud temale tarvis, sest siis võis loomadega lõunale
minna. Päikesekell oli just selle oksa all, mis ei kandnud inimest, aga see oks siin pidi tingimata
kandma. Lööb pisut kõikuma, kui inimene tema küljes ripuks, aga kannaks, katki ei praksataks.
Indrek tõusis püsti ja sirutas käed oksa poole
annaabi.ee 
