TÄNAPÄEVA EESTI INIMESE KUJUTLUS HALDJAST EHK KES HALDJAS ON OLNUD JA KELLEKS TA ON SAANUD
../ ainult eriliste
taigadega on võimalik näha haldjaid.”(Masing 1998:150). Tihti arvatakse, et surnuil on võime
neid näha ja seepärast üritatakse surnuilt seda oskust ka endale saada. Järgmine näide pärineb
juba kristlikust ajast: armulaualeib tuli panna surnu suhu, seejärel võtta surnu pesuvett ja viia
see koolnu vasakusse silmakoopasse. Nüüd tuli vett sealt kolm korda rüübata ning neelata leib
närimata alla. Nii sai metshaldjat näha inimese kujul. Kui lepiti ka linnukujulise haldjaga, tuli
sama rituaal viia läbi surnud linnuga.
Rootsi soomlased uskusid metshaldjat nägevat jaaniööl hauast võetud laiba riideis, koera
pealuu kaasas, metsa kõndima minnes. Metshaldjat tuli vaadata läbi pealuu silmaaukude (Masing
1998:136). Metsaväge sai appi kutsuda ka kergema vaevaga: “/.../ tuli otsida üheksalt maalt kolm
päevanägematut, puukoore alla kasvanud mugulat ja kõik matta ööl kolme tee ristkohale /.../”
(Masing 1998:130).