Holokaust
Geto oli mingi piirkond linnas
või külas, kuhu juudid sunniviisil ümber asustati. Keeldumise korral võis juuti karistada surmanuhtlusega,
samuti võis karistus osaks langeda neile, kes üritasid juute väljaspool getot varjata.
Sõna „geto“ tuleb itaaliakeelsest sõnast „valama“. Aastal 1516 piiritleti juutide jaoks nimelt üks Veneetsia
linnaosa, kus varem oli valatud kahureid. Ajaloolased väidavad siiski, et juba antiikajal sunniti juute elama
eraldatud linnosades. Keskajal ergutas katoliku kirik mitmel pool juudi getode teket, kuid olukord muutus
18. sajandil, valgustusajal. Valgustatud inimene pidi eelarvamustest vabanema ning seetõttu kadusid
Lääne-Euroopas paljud getod. Ida-Euroopas need siiski säilisid.
Juudi getost sai Teise maailmasõja ajal sisuliselt surma ooteruum. Natsistlikus hävituspoliitikas teenisid
getod mitmeid eesmärke:
· nn parasiitide isoleerimine „tervest“ ühiskonnast,
annaabi.ee 
