Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga
Sugugi mitte kõik puitkorterelamud ei ole vaesemale elanikkonnale orienteeritud
agulimajad. Puitehitust ei peetud 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ka jõukama
tellijaskonna hulgas sugugi millekski häbenemisväärseks ja palju kerkis ka kõrgemale
keskklassile orienteeritud suurte esinduslike korteritega puuelamuid, vt. Joonis 1.15.
Tsaariaegsed suured korterid olid tõesti suured, sageli 56-toalised. Avarate korteritega
puitkorterelamutest osa on nn. linnavilla tüüpi, kus kummalgi korrusel teineteise peal on
ainult üks suur korter, osa aga ka klassikaliselt korterelamule omase trepikojapõhise
planeeringuga, kahe-kolme korteriga ühel korrusel. Peaaegu alati on sellises elamus kaks
eraldi trepikoda, nn. paraad- või peatrepikoda ja köögitrepikoda, vastavalt igal korteril ka
eraldi ees- ja tagauks, viimast nimetati ka „mustaks“ sissepääsuks. Köögitrepikoja kaudu