V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
sametist. Arvates, et see on mõni sissepugenud tallipoiss, peatas teda uksehoidja.
«Hei, sõber, siia ei tohi.»
Nahkkuues mees tõukas ta õlaga eest.
«Mis see tobu minust tahab?» ütles ta nii kõva häälega, et kogu saal seda imelikku vestlust
kuulama jäi. «Kas sa ei näe, et ma siia kuulun?»
«Teie nimi?» päris uksehoidja.
«Jacques Coppenole.»
«Teie seisus?»
«Sukakuduja Gentist, poe sildil kolm ketti.» * Uksehoidja tõmbus tagasi. Linnavanemaid
ja bürgermeistreid teatada, sel polnud veel viga, kuid sukakudu-jaid, see oli iiig. Kardinal oli
kui nõelte otsas. Rahvas kuulas ja vaatas. Juba kaks päeva oli eminents kõik teinud, et neid
flaami karusid libedaks lakkuda ja neile esinduslikumat ilmet anda. Tagasilangus oli ränk.
Willem Rym aga astus kavala naeratusega uksehoidja juurde ja sosistas talle tasahilju:
1
9
«Teatage: meister Jacques Coppenole, Genti linna vanemate nõukogu sekretär.»
35
annaabi.ee 
