Kuritöö ja karistus
Raskolnikov ei kasuta röövitud rahast sentigi. Pärast mõrva pole talle enam tähtis ei iseenda ega
inimkonna heaolu. Tema hinge valdab õudus ning temasse sigineb vaenutunne isegi oma ema ja õe
vastu. Hingepiinad valatud vere pärast viivad Raskolnikovi hullumise piirini, teda vaevavad
paljastamishirm ja soov end üles anda. See kõik on sunnitööst veel hirmsam karistus.
Vaesuse ja alanduse kõige trööstitumad pildid on seotud romaanis Marmeladovite perekonnaga.
Linnavaeste elu realistliku kujutamise kõrval kerkivad küsimused, mis on ühtlasi kogu romaani
põhiküsimused: Kas piisab vaid rahast, et ,,alandatud ja solvatud" saaksid õnnelikuks? Kas on
olemas halastus? Kas on olemas sisemine karistus?
Kuid Marmeladov ei unista vägivalla abil saadud rahast, vaid hoopis headuse maailmast.
Dostojevski seab maiste hüvede vastu kristliku hingeväärtuse ning kõikeandestavuse.