Tõde ja õigus II osa - märkmed
tundis surma lähenemist, kirja lõpus mainis, et ta pole koju kirjutanud, sest ei soovi omakseid
näha, samuti ei taha ta, et keegi k.a Indrek teda sellisena näeb, tahtis, et teda mäletataks nagu
pildil
XXXVII
- Indrek luges kirja veel mitu korda, hiljem läks välja tuule ja külmaga jalutama, sadas lund
- Indrek ei teadnud, kuhu ta jalutab, sest ta leidis et ükskõik kuhu minna, peaasi, et lähed, kui
on külm
- ühel hetkel leidis ta end linnaservast lagendikult, läks metsa tuulevarju, kus sidus enda
püksisääred saapakummide pealt kinni, et lund enam saapast sisse ei läheks ja selles ära ei
sulaks, sidumiseks kasutas oma taskurätti, millega meenus talle jälle Ramilda, sest oli tahtnud
kord higistades sellesse käsi pühkida, kuid ei saanud, sest see oli must, nüüd oli puhas
- Indrek hakkas ühele puuoksale ronima, jäi oksale rippu, kõikus seal maa ja taeva vahel, talle
annaabi.ee 
