Heeringas
kujul. Ehkki keskajal nautisid heeringaid peamiselt jõukamad linnakodanikud, said ka
vaesemad inimesed harva seda kala maitsta. Nimelt jagati heeringaid mõnikord vaestele ja
kehvikutele kui almuseid.
Ehkki kohalikud talupojad said heeringat mekkida juba mitmete sajandite eest, jõudis see kala
püsivalt nende toidulauale alles XIX sajandi algupoolel. Algselt oli tegemist vaid pidude
puhul pakutava hõrgutisega. Nii nagu linnasaksadki aastasadade eest, nii sõid ka talupojad
kalli kraami jäägitumalt nahka. Just sellest ajast pärineb omalaadne lausung, kuidas heeringas
kurdab: "Jumal hoidku mind liiga rikka ja ülearu vaese kätte saamast: vaene sööb silmad
pääst, rikas nülib naha selläst!"
Tegelikkuses koguti heeringapead kokku, hoiti leivateoni alles ja pandi kalapiruka sisse.
Heeringat sai suhteliselt harva ja kalapead olid nii suured maiuspalad, et jumal hoidku nende
äraviskamise eest, nagu rahvasuu väitis
annaabi.ee 
