monarhia olemuse väljendajaks ) ulatub 17. saj. 30. aastatesse, siis oli sinnaehitatud väike jahiloss, 70. aastatel laiendas L. Levau ehitist, säilitades vanast lossist ainult nn. Marmorõue. Aga ka Levau ümberehitustest jäi Louis XIV väheseks - uus loss pidi oma toreduselt ületama kõik eelnevatel perioodidel loodu. Seda ülesannet hakkas täitma Hardouin Mansaert, kes lossi põhihoonet täiendas tiibehitustega ( fassaadi pikkuseks sai 580 m ), mis moodustasid linnapoolsele küljele auhoovi. Loss on ehitatud klassitsistliku rangusega, rõhutatud horisontaalsust pehmendavad mansardkatused. Suurejooneliseks kujunesid aga interjöörid - Hardouin Mansarti ehitatud 72. m pikkuse peegelgalerii ühes seinas on peeglid, teise seina aknad avanevad aeda. Peegligalerii mõlemas otsas on kaks suurt salongi - Sõjasalong ja Rahusalong. Lossikompleksi juurde kuulub ka Hardouin Mansartipoolt alustatud ja R. De Cotte`i lõpetatud kabel
Poisid võpatasid, vaatasid üksteisele otsa ja jäid kuulama. Järgnes pikk vaikus, sügav ja segamatu. Siis kostis kaugusest sügav tume kõmin. «Mis see on?» hüüdis Joe sosinal. «Ei tea,» vastas Tom samuti sosinal. «See on äike,» ütles Huck aukartlikul toonil, «sest äike...» «Vait!» ütles Tom, «kuula -- ära räägi.» Nad ootasid, nagu neile tundus, igaviku, siis segas pühalikku vaikust sama tume kõmin. «Lähme vaatama.» Poisid kargasid jalule ja ruttasid linnapoolsele kaldale. Põõsaste oksi kõrvale painutades piilusid nad välja jõele. Umbes ühe miili kaugusel linnakesest triivis väike auru-praam pärivett. Tema lai tekk näis otse kubisevat inimestest. Praami ümbruses sõudis või triivis voolus palju aerupaate, kuid poisid ei saanud aru, mis nendes olevad inimesed tegid. Korraga purskas praami küljest välja suur valge suitsujuga, ja kui see laiali valgudes pilvena õhku tõusis, kandus kuulajateni sama tume kõmin. «Nüüd ma tean!» hüüdis Tom
annaabi.ee 
