Tiit Lauk humanitaar
Lähemal vaatlusel aga selgub, et see lõik meie
kultuurist on uurijate poolt leidnud üksnes väga episoodilist käsitlemist ja suures osas prakti-
liselt läbi uurimata. Siin on muidugi omad objektiivsed paratamatused – kuni II maailma-
sõjani polnudki nagu põhjust sellega tegelda, nähtus ise oli nii uus, kõik oli meeles ja puudus
piisav ajaline distants objektiivse hinnangu andmiseks. Tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et
suhtumine džässi oli ühiskonnas vägagi erinev: linnanoorsugu oli valmis aktiivselt osalema,
mida tõestab ilmekalt ka tantsukursuste populaarsus, samas konservatiivsema osa publiku,
paljude süvamuusikute ja muusikakriitikute, aga ka maaelanikkonna suhtumine oli ettevaatlik,
sageli üsnagi tõrjuv ja kohati vaenulik. Selline äärmustesse kalduv suhtumine ei valitsenud
mitte ainult meil. Džässis nähti vaid kiirestimööduvat moenarrust, millel pole mingit tõsi-
semat väärtust, isegi tema sünnimaal USAs.
annaabi.ee 
