Eesti kultuurilugu
Puutöödes on säilinud väga
vanu töövõtteid, nagu puu looduslike vormide igakülgne ärakasutamine, ummik- ja painutatud
keredega nõude valmistamine. Mõis seevastu oli peamiselt tarbija, vajaminevad tarbeesemed
valmistati tsunftimeistrite või ka vabade maakäsitööliste poolt. 18. sajandil seoses mõisate
laienemisega arenes välja uus maakäsitööliste rühmitus - mõisakäsitöölised, kes töötasid ainult
mõisale. Mõisakäsitöölised töötasid mõisates sageli koos linnameistrite või vabade käsitöölistega.
Nad olid peamiseks lüliks, kelle kaudu mitmesugused uued tööriistad ja töövõtted
külakäsitöölisteni ja sealt edasi talupoegade majapidamistesse levisid. Mitmesuguste
kutseoskustega puutöömeistrite olemasolust maal 19. sajandi algul annavad tunnistust ka 1820.
aastail pandud perekonnanimed, mille hulgas on hulganisti puutöödega seotuid. Neilt
kutseoskustega käsitöölistelt on talupojad tellinud veimevakku, riidekirste, õllekanne, vokke,
annaabi.ee 
