Leivanädala abimaterjal
Ikka
suuremale suurem tükk ja pisemale pisem. Leib oli nii kallis, et lapsed ei saanud isegi
aganaleivast kõhtu täis süüa.
Nüüd on leib lahtilõigatult laual. Igaüks sööb oma isu mööda.
Vanasti ei tohtinud leivapätsi nii lauale panna, et lahtilõigatud külg akna või ukse
poole vaatas. Kardeti, et leivajätk võib ära lennata. Aga võib-olla ei tahetud võõrale
näidata, kui puhas või aganane on pere peatoidus.
Nüüd pakutakse meil leiba paljudes sortides maa- ja linnaleiba, magushaput,
põranda- ja vormileivapätsid on riiulil reas. Mõnikord ei oska valida, missugust võtta
kõigil on sisu ühtemoodi isuäratav ja lõhnav, koorik krõbepruun.
Vanasti sooviti söögiajal leivale "jätku!".
Nüüd muretsetakse sööja pärast ja öeldakse talle "head isu!".
Kes vanasti leivatüki maha pillas, võttis selle jalamaid üles ja andis palale suud.
Nüüd tuleb ette, et leiba loobitakse terve käär või kannikas saadetakse
jäätmehunnikusse
annaabi.ee 
