Keskaegse linlase elu
Keskaaegse linna aluseks on maaisanda antud linnaõigus, mis tagas linnakogukonnale
autonoomia ja eristas seda ümbritsevast keskkonnast. Linnaõiguse tuumaks oli linnakodanike
isikliku vabaduse, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse.Tallinnas, Rakveres ja Narvas elati
Taani kuningalt saadud ja paljudes Läänemere kaubalinnades kehtinud Lübecki õiguse
järgi.Tartu, Uus-Pärnu, Viljandi, Paide ja Haapsalu said oma maaisandalt Hamburgi õigusel
rajaneva Riia õiguse. Linnakogunonna liikmeks ehk kodanikuks võis saada iga vaba inimene,
kui ta elas püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu. Linnakogukonna liikmed pidid olema
vahiteenistusel linnamüüril ja tornides ja tegid muid vajalikke töid kuid võisid tegeleda linna
piires käsitöö ja kaubandusega jne.
Linna valitses raad (Raad ehk magistraat oli keskajast pärinev kollegiaalne linna võimu-,
valitsus-, esindus- ja kohtuorgan.) mille suurus sõltus linna suurusest. Raehärra pidi olema