Postmodernism Filimonov
„Lugudega muide on mul raskusi. Mitte kunagi ei saa ma lihtsalt jutustada. Lihtsalt ja järjekorras. Kogu
aeg kaldun kuhugi kõrvale. Vägisi veab mingitele haruteedele. Eks te näete ju isegi.” (lk 65) Sellised
pöörded või ootamatused ilmnevad enamasti novelli lõpus, viimases lõigus näiteks. Kui sa juba arvad
teadvat, milliseks lõpp kujuneb, toimub siiski midagi äkilist, näiteks üks stseen matustelt, kus
külarahvas korraldas matused ning bussiga sõideti lähimasse linnakalmistule, sõitis bussist mööda
limusiin (mis iseenesest mõjub juba pisut võõristavalt), mis peatus ning kust ronisid välja sõdurid, kes
võtsid kirstu ja läksid lahtise haua juurde ja matsid maha ning kui nad said oma toimingud tehtud
sõitsid minema sõnagi lausumata. Lõpp.
Samuti ei kirjuta ta ühe malli järgi ega kasuta ühtset läbivat stiili, vaid kasutab erinevaid võtteid,
näiteks e-kirjade vormis novell või teise novelli puhul on esitatud puntidena astronoomiaprofessori
annaabi.ee 
