Katrin Reimus - "Kus tramm ei käi"
Hetke emotsioon sunnib eluaegse Tallinna
tüdruku pakkima oma asjad ning sõitma ,,kuhugi pärapõrgusse" nagu sõbrannad selle koha
ristisid. Margot ise seda kohta pärapõrguks ei nimetaks. Olgugi, et ta elamine ei meelnutanud
pooldki seda luksust, milles ta Tallinnas elas, oli ta siiski õnnelikum. Ta tundis suurt tahet end
tõestada, et ta suudab ise hakkama saada ning seejuures sisemise õnne leida, seda enam, et
maainimesed olid kärmed sildistama teda otsemaid linnatüdrukuks, linnakaks, linnapreiliks
jne.
Usun, et teose idee oli tõestada, et probleeme ei tasu karta (loomulikult ka mitte
otsida). Probleeme lahendades, saavutas Margot nii austuse kui rahulolutunde. Nagu igasse
uude kohta asudes, on hea kui leiame inimesed kellega suhelda. Inimene ei ole loodud üksi
olema ning vast täihtsaim ülesanne on leida omale seltskond. Uued sõbrannad ning
töökaaslased Ester ja Külli olid sisseelamisel igati abiks. Ma ei ole kindel, et Margot oleks