Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga
kivitrepikoda (paremal).
Linnadesse ilmub sel ajal, 1920.1930. aastail, ka sotsiaalehitus ehk nn. linnamajad
(Joonis 1.25), linn rajab vaestele või tulekahjus kodu kaotanud inimestele sotsiaalkorterid,
sageli eelistati sel puhul just puitehitust kui odavamat, niisuguseid tolle aja sotsiaalmaju
31
on järel näiteks Võrus ja Tartus. Tallinnas olid sellised sotsiaalelamispinnad Sitsi ja Keava
tänaval asunud nn. linnabarakkides, mis on hävinud. Linn võis lisaks materiaalselt
vähekindlustatud inimgruppidele ehitada kortereid ka ametnikele või linna teenistuses
olevatele õpetajatele. Nii nagu tsaariajal, nii võib ka Eesti ajal omaette grupina eristada
raudteelaste elamuid, need on eriti just toonase kitsarööpmelise raudtee liinide äärde
ehitatud traditsionalistlikud kõrge kivikatusega, tavaliselt püstlaudisega viimistletud
hooned. Tallinnas on raudteelaste elamuid 1920