Tõde ja Õigus II Terve tekst
,,Tere ka, teispere isa!"
Pearu pöördub tema poole ja Indrek näeb, et tema vanas ja murelikus näos -- jah, täna näeb
Indrek, et ka Pearu nägu on vana ja murelik, sootuks vana ümbritseva rohelisuse kõrval -- et
tema näos ilmneb naeratus ja nagu tänulik mahedus. Silmist on ajuti välkuv valge täiesti
kadunud, silmad on päris sinised, kui ta ütleb:
,,Näeh, teispere Indrek ka linnast välja lastud."
,,Ilus ilm ajab välja," vastab see.
,,Nojah, ega kevadel põle see linnaasi veart enam ühti, hakkab haisema ja tolmama. Aga näe
mul siin, kui paks ja tihe."
Ja ta näitas käega sinnapoole, kust Indrek oli tulnud.
,,Pean rehnutti," jätkas Pearu, ,,kuidas seda siin kruavitada, et vesi õieti ära jookseks, sest see
on metsamua. Sinu isa kruavitab kangesti seal teises kandis, aga mina tahan siin hakata, sest
siin on see õige metsamua."
Sellele ei osanud Indrek midagi vastata ja kui Pearu oli tükk aega oma ,,metsamuast" seletanud
annaabi.ee 
