Kirikute ja kloostrite teke ning tegevus keskaegses Eestis
Kloostrid kujunesid, vaatamata oma väiksesearvulisusele (vaid 12), 16. sajandil ordu ja
linnade järel koos piiskoppidega kolmandaks-neljandaks majanduslikuks ja
ideoloogiliseks jõuks keskaegsel Eestimaal. Samasugust rolli etendasid kloostrid ka
keskaegses ehituspärandis, olles vaieldamatult üks ehituskunstilisi dominante nii
3
linnaansamblis kui ka maastikupildis. Oli ju dominiiklaste kloostrikirik pikim (67 m)
sakraalhoone Eestis, Pirita kirik oma 1360 m suuruse põrandapinna aga mahult suurim
2
paearhitektuuri alal. Suurimate omataoliste hulgas Liivimaal olid ka tsistertslaste
linnuskloostrid Kärknas ja Padisel.
Luterlikust liikumisest tulenenud reformatsiooni (1524) elasid kloostrid üle erinevalt.