Doris Kareva - referaat.
märganud, et need on sageli lõpptulemusest elavamad ja huvitavamad. Võimalik, et kehtib
paradoks: mida zhanripuhtam on kriitika, seda igavam ta lõppkokkuvõttes on. Kriitika paradigmas
on kõik nii neetult etteaimatav, talitsetud ja mõistlik. Kriitika meetod seisneb ju emotsiooni
paralüseerimises, ratsionaalsuse üürikeses triumfis. Ent selline mõtteviis, mis eeldab, et maailm on
alati äraseletatav, kuhugi mahutatav ja millelegi kuuletuv, ei saagi oma punnitatud lineaarsuses olla
rohkemat kui igav ja üheplaaniline. Midagi jääb sealt paratamatult välja.
Ka pole kriitikat ilma kellegi eelneva loomingulise aktita üldse olemas. Seetõttu ei muutu kriitika
kunagi esimese järgu tähtsusega nähtuseks. Meediaajastul on lugu muidugi keerulisem. Tänane
kriitik ammutab mõjujõu eelkõige selle kanali või väljaande võimsusest, kes tema tööjõudu kasutab.
Nii on kaasaegne kriitik tihtipeale nagu aatomik - ise väike, aga jõud on suur.
annaabi.ee 
