ONOMASTIKA ARVESTUS
saj võetud nimedest 40–50% eestikeelsed, võõr- ja segakeelseid on ka.
Võõrkeelsed olid enamasti saksa nimed, nt Feldmann, Birkenfeld, vähem vene- ja lätikeelseid (vene
Šidlovski ja läti Gailit) Segakeelsed on nt Ojaberg, Kasikov, Kirpson.
19.saj oli nimemuutmine harv. Nimed fikseeriti kirikukirjades ja hingeloendites. Samas muudeti halvakõlalisi
nimesid (Liederlich, Monstrum, Rott) ning saksastati ja venestati originaalnimesid (Lõhmuspu’st sai
Lindenbaum ja Tedder’ist sai Dietrich). Võis juhtuda, et inimesel oli kaks perekonnanime (üks juhtum Lõ-
Eestis), kus kirikuõpetaja pani teise nime juurde, aga siis pidi 1918 inimene ise otsustama, mis nime ta valib.
Nime ise muutmine oli pea võimatu.
Nimede kirjapildi lõi segamini kirjaviisi reform 1860–70ndatel, mille tagajärjel muutus perekonnanimede
aegamööda parandamine. Kõik aga ei parandanud oma nimesid, nii et ajapikku muutusid need uueks nimeks.